Alljärgnevalt tutvustatakse veebruarikuu tähtpäevi.
Algklassiõpilastel on kasulik see teave koos lapsevanemaga läbi töötada.
2.veebruar – küünlapäev, küünlamaarjapäev, pudrupäev
Ütleb tuntud vanasõnagi: “Heal lapsel on mitu nime.” Täpselt nii on ka küünlapäevaga.
Küünlapäev on meie rahvakultuuris üks tuntumatest talvepoolituspühadest, tema olulisusele saartel, Läänemaal ja mujal osutab nn järelpäevade arvukus – siis liikusid mehed perest peresse õlut või muud pühade lõpetust norides ringi.
Küünlapäeval pidi pool inimeste ja loomade toidust alles olema. Tavaks oli ütelda, et talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama/pelgama jne.
Läänemaal ja Saaremaal lõppesid küünlapäeval jõulud, mujal olid need pühad lõpetatud kolmekuningapäevaga. Keedeti rituaalseid toite, nagu (tangu)putru ja sealiha, ning valmistati küünlaid. Uskumuse kohaselt põlevad sellel päeval tehtud küünlad heledalt. Küünlapäev on esimene suurem naistepüha, siis käisid naised külas ja kõrtsis, mehed tegid kodus naiste töö. Oluline oli küünlapuna ehk naistepuna joomine, mis pidi tagama kena punapõskse väljanägemise.
Vanematest maagilistest tavadest oli Kirde-Eestis 19. sajandil kasutusel künnihärgade sarvede kõrvetamine, et härjad / nende sarved oleksid kündmisel tugevad. Õmblustööd olidki sellel põhjusel päeva soositud tegevuste hulgas. Töökalendris algas küünlapäevast ja kestis jüripäevani kangakudumine. Ketramine oli rangelt keelatud.
Küünlapäeval sõlmiti veel 19. sajandil kõrtsis nn mokalaadal teenistuslepinguid, palgati sulaseid ja tüdrukuid, samuti suviseid hooajatöölisi. Varem oli see ka mõisatööliste kauplemise aeg.
Ridamisi oli ilmaendeid, sest küünlapäeva ilma seostati suvise ilmaga, eeskätt aga viljasaagiga. Oli küünlapäev selge, siis oodati head suve. Sajune küünlapäev ennustas vihmast suve. Kui küünlapäeval jää külmast praksunud, siis oli jaagupipäevaks oodata äikest. Eesti rahvakultuuris on teada näiteid, kus küünalde või tõrvikutega viidi läbi maagilisi rituaale – põldude puhastamise protsesse. Need kombed viitavad looduse austamisele ja pühaks pidamisele.
Eestlased valmistasid pikki sajandeid pidulikeks puhkudeks kodus rasvaküünlaid. Küünalde valamine oli veel 20. sajandi keskpaiku üsna tavaline – nii sai endale huvitava kujuga ja individuaalseid valgusallikaid. Elaval tulel usuti olevat suur mõju inimestele, taimedele ja loomadele, mistõttu ei võinud teataval ajal (näiteks jõuluõhtul ja nääriööl) lasta tulel ega küünlavalgusel langeda põllule, sest muidu n-ö põleb vili sellelt kohalt ära, sinna ei kasva midagi. Küünlavalgus markeerib tule mõju inimese elukäigule. Küünal on sageli olnud materiaalse ja mentaalse ehk vaimumaailma ühendajaks. Rahvatraditsioonis aga ennustati ja ennustatakse tänini küünaldega inimsaatust ja tulevikku.
Küünlad kuuluvad kesksete inimelu sündmuste, sünni, pulmade ja matuste juurde ammusest ajast. Veel 19. sajandil süüdati ja hoiti tuld vastsündinu lähedal, et kaitsta teda õnnetuse ja kurjade jõudude eest. Eriti olulised on olnud küünlad, mis süüdatakse lahkunute mälestuseks ja nendega sideme loomiseks. Eestlased on süüdanud sugulaste ja armsate inimeste haudadel küünlaid jaanilaupäeval ja jõululaupäeval, samuti surnuaiapühal. Küünlad asetatakse ka inimese hukkumispaika. Viimase kümmekonna aasta jooksul on saanud tavaks süüdata küünlad kalmudel või akendel ka hingedepäeval.
9.veebruar – luuvalupäev
Luuvalupäev – see on puhkepäev – tuli hoiduda töötegemisest, eriti aga luude ja liikmete koormamisest, et need oleksid terved ega valutaks. Seetõttu on nimetatud, et luuvalupäeval pole mõtet tantsida, joosta ega rasket füüsilist tööd teha. Päeva pühak on Apollonia.
Apollonia sündis 3. sajandi keskel Egiptuses Aleksandrias ja oli kogu elu kristlaste poolehoidja, mis imperaator Philippose aegadel oli üsna riskantne valik. Suri 249. aastal vanema naisena märtrisurma, heites end leekidesse pärast seda, kui teda oli kõigiti piinatud ja ta hambad suust löödud. Et ta ise end tulle heitis, on tema märterlus seatud kahtluse allagi, sest märtri peavad ikka surmama vaenlased. 1970. aastal kanoniseeriti 9. veebruar tema üldtunnustatud pühaks, kuid õigeusukirik tähistab seda 22. veebruaril.
Hambaarstide patroonina on Apollonia atribuutideks kristlikus kunstis hammas ning tangid.
Tänini on säilinud vaid üks keskaegne püha Apollonia kujutis Tallinnas. See on Niguliste peaaltaris koos teiste varakristlike märterneitsite Barbara, Dorothea ja Katariinaga. Enne reformatsiooni oli Nigulistes Apolloniale pühendatud erialtar. Selle väljanägemisest puuduvad andmed, kuid võib arvata, et kristliku meelekindluse sümbolina esitatud altaril kujutati pühaku kannatuslugu ja imetegusid.
14.veebruar – valentinipäev, sõbrapäev
Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides, kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini- postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele.
Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.
Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke.
Väidetavalt tuleneb päev paganlikust viljakuspühast, mida peeti abielu ja naiste jumalanna Juno auks 14. veebruaril. Festivali ajal oli naistel tavaks kirjutada armastuskirju ja visata neid urni. Sealt tõmbasid neid loosina välja mehed ja asusid kirjutajat jälitama. Selline loosiga valentinide valimine kestis 18. sajandini. Ka on päeva algupära seostatud lindude ja mesilaste paaritumisaja algusega, mis keskaegse arusaama kohaselt juhtus 14. veebruaril.
22.veebruar – peetripäev, helinapäev
Seda peeti kevade alguspühaks ja et siis kõlistati kette usside ja metsloomade peletamiseks. Sellest on päeva nimetatud helinapäevaks. See tava on seostatav ka katoliikliku Peetri ahelatepäevaga.
Üldiselt on huvitavaid teateid üksnes vanemates kirjalikes allikates, kus kõneldakse pühadele allikatele ohverdamisest. See on päev, mil allikad hakkavad külmama ja meri sulama.
Õigupoolest on olulisi peetripäevi kolm: talvine peetripäev 22. veebruaril, apostel Paulusega ühine peeter-paavlipäev 29. juunil ning sügisene peetripäev ehk Peetri ahelate päev 8. augustil.
24.veebruar – madisepäev
Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev on nime saanud apostel Matteuselt, veebruarikuine aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt.
Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta – need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.
Meeles tuli pidada veel madisepäeva nädalapäeva ja seda, kust tuul puhub. Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna – saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma.
Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk “jahvatati kärbseid”, nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud “kärbseid” – kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk.
Tuhkapäev – liikuv püha – 40 päeva enne ülestõusmispühi
Tuhkapäevaga algab suur paast, mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott. Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.
Veel on rannas, kus algas kalasöömine, pandud 19. sajandil lapsed soola peale põlvili ja naljatamisi virkust soovides vastu pükse pekstud.
Keelatud oli juuste kammimine, sest vastasel juhul need muutuvad tuhkjaks, katkevad, lähevad sassi ja on inetud; või lähevad halliks, kõõm tuleb pähe jne. Kaua ei tohi üleval olla ega tule valgel töötada, sest muidu vaatab laisknaine su ära. Laisknaine liikus ringi Läänemaal ja Muhus. Naised ei tohtinud esimesena külla minna ja üldse ei olnud külaskäigud tavaks, sest sellest kardeti loomakahju, haigusi ja majapidamisriistade riknemist. Seetõttu on külalistele visatud tuhka järele või riputatud seda nende jälgedesse. Härgi ei tohtinud ikkesse ega hobuseid rakkesse panna – tekib kõõm ja naha kestendus. Samal põhjusel ei tohi lambaid niita. Vanades 19. sajandi kommetes oli oluline koht tuha sõelumisel ja pesu pesemisel – tuhka saab palju, pesu aga on aasta jooksul erakordselt valge ja puhas, seda on kerge pesta. Mõnel pool, eeskätt rannikualal, on käidud saunas “liha maha vihtlemas” – oli ju algamas suur paast.
II vooru teadmistekontroll toimub 4.aprillil suure vahetunni ajal (või kokkuleppel ka hiljem – neile, kes J-Jaanist tööõpetusest tulevad). Arvestus toimub 1.-5.kl; 6.-9.kl ja personali rühmas.
Parimaid peetakse kooli lõpus meeles. Olete oodatud osalema!